Ivari Padar: 15 aastat nii Euroopa kui Eesti hüvanguks

Mai esimesel päeval 2004. aastal laulsid riigikogu liikmed, kelle seas oli ka siinkirjutaja, professionaalsete koorilauljate toel Toompea lossi Komandandi aias «Oodi rõõmule». See ühislaul oli justkui sümboolne uus algus Eestile, Euroopa Liidu värskele liikmesmaale, kirjutab Ivari Padar.

Õhus oli ootusärevust ja rahulolu. Euroopa Liitu astumisele eelnes hiiglaslik ettevalmistus, kus lõid kaasa tuhanded inimesed: poliitikud, diplomaadid, ametnikud, ettevõtjad, kodanikud.

Minul oli au teha seda tööd põllumajandusministrina korraldusliku ja õigusliku poole pealt ning ka avalikkusele selgitades, miks on Eestile tähtis olla ELi liige, mida see toob kaasa riigile ja rahvale, mida põllumajandusele ja maaelule.

Mäletan debatti Võru Kandle aias, kus vastastikku olime mina ja Martin Helme. Minu positsioon püsib tänaseni muutumatuna – Euroopa Liit oli ning on praegu ja edaspidigi meile ülioluline. Toona Briti euroskeptikute rahalisel toel tegutsenud Helme arvas seevastu, et EL on «pori».
2004. aastasse jäid ka esimest korda Eestis toimunud Euroopa Parlamendi valimised. Osutusin valituks, kuid loovutasin selle ameti Andres Tarandile. 2009. aasta valimised andsid mulle uue mandaadi, millele järgnes pea viis aastat saadikutööd Brüsselis. Vahepeal olin taas valitsuses ja riigikogus, kuid Marju Lauristini otsus europarlamendist lahkuda viis mu 2017. aastal taas Brüsselisse. Seega peaks mul Euroopa-kogemust jaguma.

Eurooplaste heaolu parandamise võti peitub koostöös. Teisalt on EL ehitatud üles rahvusriikide ühendusena, kus igal liikmesriigil on iseolemise õigus ja oma eripärased huvid, mida tuleb austada ning probleemidele lahendusi otsida. Euroopa Parlamendi koosseisudele on esitatud suuri väljakutseid, mis on otseselt mõjutanud kogu Euroopa toimimist. Peatselt lõpetava koosseisu suur katsumus on olnud põgenikekriis, mille haripunkt on justkui möödas, aga probleemid ise on alles.

2009. aastal kokku tulnud parlamendi põhimure oli aga ülemaailmne majanduskriis. Siin ei saa üle ega ümber Kreekast, kes sattus lausa pankroti lävele. Riigieelarvete kontrolli tõhustamine ja pangandusjärelevalve karmistamine pingestasid ka liikmesriikide omavahelisi suhteid. Tänaseks on näha, et jõupingutused olid asja väärt. Euroopa majandus on stabiilne ja väljavaated pole laita.

Toonaste raskuste kiuste sai Eesti euroala liikmeks ning seejärel võeti klubisse ka Läti ja Leedu. Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatide fraktsioon andis eurotsooni laienemisele tugeva toetuse ja minul tuli olla Läti ja Leedu puhul sotsiaaldemokraatide saadikurühma variraportöör. Vaieldamatult on euro toonud Eestile ja teistele Balti riikidele kasu.

Kõige parem koostöökogemus seostub aga põllumajandus- ja maaelupoliitikaga, mis hõlmab rahaliselt ligi 40 protsenti ühenduse eelarvest. Saavutasime mõistlikke lahendusi just heas koostöös kõigi Balti saadikutega ja seda sõltumata nende poliitilisest kuuluvusest.

Kehtiv põllumajanduspoliitika on raskelt sündinud kompromiss. Keskkonnahoid on kahtlemata tõsine teema, kuid arulage olnuks läheneda kõigile riikidele ühe mõõdupuuga. Kui Eestis on üle poole maismaast metsa all, siis mitmes teises riigis on metsa kasinalt. Nii kehtivadki meil põllumajanduspoliitikas märksa paindlikumad keskkonnanõuded, sealhulgas metsasuse erisused.

Eesti jaoks suurenes märkimisväärselt ka põllumajandustoetuste summa. Eelmise perioodi 1,2 miljardi euro asemel on aastatel 2014-2020 võimalik kasutada 1,7 miljardit eurot. Kasv on ühtlasi ilus näide Euroopa Nõukogu, komisjoni ja parlamendi heast koostööst ja küpsest asjaajamisest. Eesti saadikute kohus on seista jätkuvalt selle eest, et otsetoetuste maksmisel kaoksid ära lõhed vanade ja uute liikmesriikide vahel.

Usun, et sotsiaaldemokraatidest Eesti saadikud on eri kümnenditel suutnud Eestit Euroopas nähtavamaks ja kaalukamaks muuta ning Eesti hüvanguks tegutseda, seistes samal ajal ELi alusväärtuse eest.

Nagu kõigil suurtel organisatsioonidel on ka ELil oma hädad, aga vaieldamatult on tegu eduka projektiga, mis on taganud Euroopale rahu ja millest on võitnud kõik Euroopa rahvad.

Minu väga selge arusaamine on, et kui Euroopa Parlamenti kandideerija pole teinud endale selgeks, mis sundis Euroopa poliitikuid pärast Teist maailmasõda otsima võimalusi, kuidas Euroopa saaks mõistlikult koos eksisteerida, ega seda, milles seisneb ELi olemus, siis on tal sügavalt ekslik sinna pürgida!

Avaldatud Postimehes 8.05.2019.