Marinane Mikko: Eesti eurosaadik peab olema sama tõhus kui sakslane

marianne mikko

Olen Euroopa Parlamendi valimistel kandideerinud alates ajast, mil Eestist sai Euroopa Liidu liige. Ajaloolisel esimesel korral, 2004. aastal osutusin valituks ja osalesin Euroopa Parlamendi töös aktiivselt. Kõik Eesti kuus saadikut moodustasid toona tegusa ja kokkuhoidva seltskonna, kirjutab Marianne Mikko.

Euroopa Parlamendi liikme nö kullaproovi saab teada, kui uurida, mitu korda on poliitik sõna võtnud, kas tal on komisjoni raames raporteid (loe: seaduseelnõusid), milline on tema poliitiline võitlus üldiselt ning kuivõrd on see teada tema kolleegide hulgas ja kuidas see kajastub Euroopa meedias.

Minu sügav veendumus on, et europarlamendis tuleb alustada tööd kohe pärast valituks osutumist. See tähendab, et Eestist valitud Euroopa Parlamendi liige (MEP ingl k) peaks juba omama kontakte ja tundma rahvusvahelisi koridore. Mõistagi peab ta teadma, mida kujutab endast Euroopa Parlament ja millised on selle liikme võimalused mõjutada Euroopa otsuseid kolmnurgas Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlament.

Eesti on väike liikmesriik. Tema kuus eurosaadikut peavad suutma oma tööga saada sama või ligilähedaselt sama tulemuse nagu näiteks Saksamaa oma pea saja saadikuga. Aega sisseelamiseks on eestlasel paraku palju vähem kui suurriikide esindajatel.  Eesti MEPil pole luksust alustada oma töid ja tegemisi alles esimeste sammude selgeks saamisel ehk ca poole aasta pärast. Kui kuus eestlast tahavad olla sama tublid kui poolsada prantslast või itaallast või britti, peavad nad haarama härjal kohe sarvist.

Siinkohal meenutan mõnda oma MEPi-aegset tegu. 11 aastat tagasi, 2008. aasta sügisel kiitis europarlament heaks minu ja veel nelja  kaasautori deklaratsiooni, millega kohustasime Euroopa Liidu valitsusi tähistama 23. augustit üle-euroopalise kommunismi- ja natsismiohvrite mälestuspäevana. Selle deklaratsiooni ellukutsumine nõudis eeslikannatust ja suurt meelekindust. Tuli saada enam kui poolte MEPide allkirjad, et kohustada liikmesriikide peaministreid meile eestlastele nii valustähtsat päeva kalendrisse sisse viima ja väärikalt tähistama. Ent see sai tehtud.

Ja veel – juba 12 aastat tagasi juhtisin meediapluralismi raporti autorina tähelepanu blogijate vastutusele. Tänasel libauudiste ajastul olen uhke, et juba tollal sai see teema tõstatatud. Samas tuli internetikogukondade poolt Kreekast Rootsini raevukat vastuseisu. Võitlus läks kohati isiklikuks. Meedipluralismi raportisse sai lõpptulemuseks kompromissina kirja vaid ähmane viide blogijatele.

Kolmandaks tooksin välja, et mind valiti viieks aastaks Euroopa Parlamendi Moldova delegatsiooni juhiks. See pani mulle kohustuse suhelda väga tihedalt ja tõsiselt Moldova võimudega. Polnud kergete killast ülesanne püüda demokratiseerida riiki, mida valitsesid tollal rahva poolt seaduslikult valitud kommunistid. Osalesin kahel korral Moldova valimiste vaatlusmissioonil. Tõsi, 2009. aasta kevadel tulid noored vahetult pärast valimisi tänavatele. Olin tol hetkel Euroopa Liidu esindajana ise seal. Kommunistid ongi täna koomale tõmbunud.

Rahvusvahelises suhtluses on oluline seista Eesti asja eest. Kuigi MEPid on otse rahva poolt valitud ja töö käib poliitilistes fraktsioonides, on meil kõigil oma rahvus ja emakeel, nagu ka rahvuslikud huvid. Neid tuleb kaitsta. Minu kogemus on, et see on tähtsam erakondlikest sõnelemistest. Pean täna tähtsaks meie idapiiri väljaehitamist, mis eeldab euroraha leidmist.

Valituks osutumise korral võiksin kuuluda ITRE tööstuse-, teaduse- ja energeetikakomisjon. Me oleme eesrindlik digiriik, meil on tarvis siin oma liidrirolli jõustada ja teisalt olla kursis euroliidu uute vooludega. Teiseks komisjoniks reserveeriksin endale põhiõiguste ja -vabaduste komisjoni. Sotsiaaldemokraadina kuulub mu süda nendele, kes on nõrgemal positsioonil (loe:naised, noored, vanurid).

Tegelikult võib osaleda eurosaadik ka kolmanda komisjoni töös. Olin eelmine kord kultuuri- ja põhiõigustekomisjoni kõrval ka nö neutraalse komisjoni ehk kalanduskomisjoni liige. Loodan, et Pärnumaa kalurid mäletavad, kuidas ma tõin eurosotsid otse Häädemeeste külje alla erasadamasse 2005. aasta torm kahjustusi üle vaatama. Sellest sündis europarlamendi hüvitisnõue Euroopa Komisjonile.

Leian, et kolm Balti riiki koos Põhjala saadikutega peaksid moodustama grupi, kes järgib Läänemere koostöö põhimõtet. Euroopa Parlamendis oleks see siis vastavalt NB6 (Norra ja Island pole euroliidu liikmed, toim). Kuus riiki koos on kaks korda tugevam jõud kui pelk kolm. Tunnen päris hästi nende riikide poliitikuid, mis tähendab, et koostöö võiks sujuda hästi. 2004-2009 võitlesid Läänemeremaad üheskoos NordStream’i vastu. Nüüd on hea võimalus baltlastel moodustada ühisrinne.

Avaldatud Postimehes 6.05.2019.